See on küsimus, millele vastust võime me otsida terve igaviku. Iga inimene mõistab antud sõna erinevalt. Kui on halb tuju ning kõik hakkab järsult allamäge veerema, arvad, et õnne ei ole sinu jaoks olemas, kuid kui loosiratas naeratab just sinule, arvad, et sa oled õnnesärgis sündinud.
Millegi pärast on raha saanud meie õnne aluseks. Inimesed ei hooli enam üksteisest ning löövad kas või parimale sõbrale noa selga, et omal paremini läheks. Kuid see kõik on vaid hetkeline. Raha saab otsa, asjad kuluvad või lähevad katki - see õnn kaob sama kiirelt kui tuleb. Nagu öeldakse, et on väga vähe vaja selleks, et olla õnnelik ning muredeta kaob rõõmu väärtus. Kui poleks muresid, poleks meil hiljem midagi, mille üle rõõmu tunda, kui asi on saavutanud parema pöörde.
Õnn on see, kui sa saad seda kellegagi jagada. Toome näiteks suure koguse raha, mille oled võitnud. Sa annetad vaesematele. Ja isegi kui nad lähevad poodi ning ei ostagi midagi vajalikku, tead sa sisimas, et oled teinud heateo. Sa oled teinud kõik endast oleneva selleks, et saaksid rõõmu jagada kellegagi, kellel seda võibolla nii palju ei ole.
Meil kõigil on palju tuttavaid, keda nimetame sõpradeks. Tutvus ringkond suureneb käies kas tööl, koolis või samu huvisid omades ning neid teostades. Kuid kass õnn tähendab meeletut hulka tutvusi? Mõnikord piisab vaid ühest inimesest. Inimesest, kellega saad sa olla sina ise, ilma, et peaks muretsema kuidas käituda nii, et sa midagi valesti ütleks või teeks. Inimene, kes on õnnelik selle üle, et sina oled õnnelik.
Võibolla ei peaks me õnne otsima kusagilt kaugelt, vaid vaatama lähedale, iseendisse? Leiame enda õnne ning mõtleme, et tegelikult peaksime uhked olema selle üle, mis meil on, mitte mida meil pole või olla võiks. Peaksime rohkem väärtustama, mis meil olemas on ning seda mitte materiaalses seisukorras.
